Kuuldemäng on uskumatult huvitav žanr!

„Sa ei kujuta ette, kui palju on kuuldemängus võimalik ära ütelda – kasvõi ütlemata jätmisega.
Tegelikult peab kuuldemängu sisse mahtuma inimelu üleni – maast taevani.”
Need laused on ühele oma tegelasele andnud Jüri Tuulik: kirjanik, kes seni ainsana pälvinud eesti draamakirjanduse auhinna kuuldemängude eest.
Kuuldemäng ei ole pelgalt „teater mikrofoni ees”, „draama pime õde” või „kirjaoskamatute rõõm”.
„Hea kuuldemäng ei apelleeri konkreetselt-visuaalsele kujutlusvõimele, ta ei pea arvestama maailma naturalistliku nägemisega…” kirjutas kuuldemängude toimetajana töötanud Lennart Meri artiklis „Raadio kunst” (1962). 
Hea kuuldemäng usaldab kuulajat, vallandab kujutlusvõime, käivitab vabade assotsiatsioonide voo. Et sellest osa saada, tuleks võtta aega ja hoolega kuulata(da). Privaatses, tähelepanelikus vaikusetsoonis, mida ei risusta muu müra.
Näitlejat ei kammitse kuuldemängus nähtava teatri ampluaa, režissööri ei ahista stereotüübid. Raadiolavastuse ja -rolliga kaasneb jäävuse vastutus. Heliarhiivi kuulates saab aimu ajastu mängulaadist, temporütmidest, näitlejate mikrofonitunnetusest ja -tundlikkusest. 
Kuuldemäng põhineb suuresti helidel, sünnib helirežissööri ja režissööri ühisloominguna, mis tulvil aimamatuid ja ammendamatuid võimalusi. Helide universum väljendub nii müravais müriaadides kui üksiklase sisekosmoses. Helides annab väljendada globaalkatastroofegi, ent märksa köitvam ja varjundirikkam võiks olla Vaikus – mitte üksnes enne või pärast tormi. Millest ja kellega kõneleb kuuldemängus Paus? 
„Kõige tähtsam on silmale nähtamatu…” Seda Väikese Printsi tõde avastab iga kuuldemängust osasaaja. Üleni – maast taevani. 

Pille-Riin Purje,
kuuldemängude toimetaja