Järjejutt on…

võimalus veeta pooltunnike kirjanduse seltsis
ESMASPÄEVAST REEDENI algusega kell 11.30 ja 22.30 VIKERRAADIOS.
Järelkuulatav Internetis nii Raadioteatri kui ka Vikerraadio kodulehelt.

Kriminaaljutt või kirjandusklassika, reisikiri või memuaarid – järjejuttude hulgast leiab kirjandust igale maitsele. Aeg-ajalt toimub ka alles ilmuvate raamatute degusteerimine.
Ettelugejateks on tuntud Eesti näitlejad.
Režissöörid Tiina Vilu ja Pille-Riin Purje, helirežissöör Külliki Valdma, toimetaja Piret Pääsuke.

Järjejutt sündis koos Vikerraadioga aprillis 1967. RAMETO (raadio meelelahutussaadete toimetuse) initsiatiivil jõudis esialgu kaks korda kuus, argipäeviti algusega kell 20.30 eetrisse viieosaline põnevuslugu, vahel oli see lavastatud järgnevaks kuuldemänguks. Esimene järjejutt kõlas Vikerraadios 17.– 21. aprillil 1967, selleks oli saksa kirjaniku Günter Prodöhli „Lend saabumiseta”. Juttu luges Gunnar Kilgas, kuid kahjuks pole see salvestis säilinud. Meie heliarhiivis on alles kolmas järjejutt, mis eetrisse jõudis – tšehhi kirjaniku Karel Michali humoorikas, aga ka õpetuseiva sisaldav „Ballaad pööninguvaimust”. Seda luges näitleja Heino Mandri, kes kuulus palju aastaid hinnatuimate ja ka populaarsemate raadioesinejate hulka.
* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *
Kui avad vana raadiomaja kolmandal korrusel ukse sildiga „Raadioteater”, satud päris pikka koridori. Selle teises otsas asub foonika number 8, kus on perenaiseks helirežissöör Külliki Valdma. Tema selja tagant saab läbi akna piiluda stuudiosse, kus näitleja järjejuttu loeb.
Kord pidin Küllikile mingid paberid viima. Koridoriukse kohal põles punane tuli, mis tähendab, et salvestus käib ja liikuda tuleb võimalikult vaikselt. Mulle meenus, et sel ajal pidi Anu Lamp lugema järjejutuks katkendeid Roald Dahli raamatust „Suur Sõbralik Hiiglane”. Niisiis, avan ukse ja hakkan kikivarvul astuma… ja kuulen, et stuudios on keegi vanamees! Loeb midagi pisut käheda ja õõnsa häälega, täiesti tundmatu häälega! Liigun ikka tasakesi edasi ja püüan palavikuliselt mõistatada, kes see näitleja on – vanema põlvkonna mehed, kes meil Raadioteatris käivad, on ju kõik tuttavad, aga see on sõna otseses mõttes ennekuulmatu hääl… Ja üldse, miks on stuudios mingi vanamees, kui praegu peab toimuma salvestus Anu Lambiga!?! Täielikus hämmingus jõuan juba peaaegu koridori lõppu, kui vanamees karjatab: „Siin see jäle tatikurk!” Appike, nüüd ma taipan: see on ju Suur Sõbralik Hiiglane, kes nii ütleb! Anu Lamp on andnud talle sellise pika kõhna vanamehe hääle!
Istusin viimasele koridoritoolile ja kuulasin tükk aega teksti, mida olin juba kolm-neli korda lugenud ja lugedeski lustinud, aga et näitleja oskab sellele veel n i i palju juurde anda, raamatuteksti nii elavaks mängida – see oli ikka väga lummav! Ning kui ma siis lugu järgmisel nädalal veel ka raadiost kuulasin, mõtlesin sellelegi, kuidas Anu Lamp võis ise lustida, kehastudes vaheldumisi väikeseks Sophieks, Hiiglaseks, inglise kuningannaks… Päris laval oleks ta ilmselt saanud ainult viimase rolli koos iseloomuliku hõbehalli parukaga, aga plikatirtsuks, ammugi mitte hiiglaseks poleks lavastaja teda võtnud.
Ma usun, et näitlejale on töö Raadioteatris omamoodi vabastav – teda ei kammitse tema füüsis, talle ei anta rolli väliste karakteristikute (pikkuse, paksuse, nooruse, vanaduse) põhjal, ta ei pea otsima oma tegelasele sobilikku liikumisviisi, žeste jms, vaid ta saab kõike väljendada üksnes oma häälega. Ja kui seda tehakse meisterlikult, siis kuulaja näeb, milline on see tegelane, kes seal raadios räägib, või milline on maastik, mida kirjeldatakse.
See pilt, mida sa kuuled, võib olla palju huvitavam ükskõik millisest nähtavast pildist, ja mis kõige parem – see ei valmista pettumust, sest sa oled selle ise loonud!

Piret Pääsuke, järjejutu toimetaja
Raadiomajas, 18. veebruaril 2008